Küllap ei loe sa seda päris juhuslikult. Võib-olla sattusid siia uudishimust. Võib-olla seisid hiljuti mõne minuti kiriku vaikuses ja lahkusid tundega, mida ei osanud seletada. Või tahad lihtsalt aru saada, millest kogu see usujutt õigupoolest käib – ja kas selles võiks olla midagi ka sinu jaoks.
Räägime kohe algusest peale ausalt. Kas ilma Jumala ja Kirikuta saab elada head elu?
Vastus, mida sa katoliiklikult lehelt ilmselt ei oota: jah, saab. Miljonid inimesed elavad Jumalale mõtlematagi. Nad armastavad, töötavad, kasvatavad lapsi, aitavad teisi ning on korralikud ja head inimesed. Usk iseenesest ei tee inimest paremaks ega usu puudumine halvemaks. Kirik teab seda väga hästi ega pea kedagi halvaks üksnes sellepärast, et ta ei usu.
Milles siis asi on?
Selles, et varem või hiljem seisab peaaegu igaüks silmitsi küsimustega, millele argielu vastust ei anna. Need kerkivad esile kõige ootamatumatel hetkedel: öösel, kui uni ei tule; lähedase matustel; siis, kui kõik on justkui paigas, aga sisimas on ikkagi midagi puudu. „Milleks see kõik?” „Mis minust järele jääb?” „Miks tunnen vahel nii tugevat igatsust millegi järele, mis on minust endast suurem?”
Need küsimused võib kõrvale heita. Paljud teevadki nii ja see on nende õigus. Ometi on siin midagi kummalist, mida inimesed on läbi aegade märganud: sisemist tähendusjanu on väga raske vaigistada. Töö, naudingud, edu, isegi lähedaste armastus – kõik see on hea ja ilus, kuid päris lõpuni ei vasta neile küsimustele miski. Justkui oleks meis koht, mis on mõeldud täpselt millegi – või Kellegi – jaoks, ent mida maailm täita ei saa.
Kristlus ütleb selle kohta lihtsalt: inimene on loodud suhteks Jumalaga ning ilma Temata jääb südamesse vaikne, vaevu tajutav igatsus. See pole piin ega karistus. Pigem õrn aimdus, et oled loodud millekski enamaks.
Siinkohal tasub klaarida üks levinud eksiarvamus. Paljudele tundub, et usk koosnebki ainult reeglitest, keeldudest ja süütundest. Üks lõputu „seda ei tohi ja teist ei tohi”. Tegelikult on kõige aluseks hoopis muu: mitte seadustik, vaid Tema, Kes meid armastab. Mitte idee, vaid elav Jumal, Kellele lähed – nii üllatav, kui see ka pole – korda just sina. Mitte „inimkond üldiselt”, vaid sina ise oma eluloo, eksimuste ja lootustega.
See ei tähenda, et tarvitseb vaid kirikusse astuda, kui elu täitub otsekohe mõttega ja raskused haihtuvad. Nii see ei käi. Usk ei ole tablett ega kiire lahendus. See on pigem tee, millele võib astuda – esialgu vaid ühe ettevaatliku sammuga.
Ja pane tähele: keegi ei võta sul käest kinni ega vea sind kaasa. Kristluses ei ole sundi – Jumal ei murra suletud uksest sisse. Ta ootab vaikselt, kuni inimene ise tahab ust kas või pisut paotada. Võib-olla on sinu esimene samm lihtsalt endalt ausalt küsida: „Aga äkki selles kõiges siiski on midagi?”
Kui see küsimus sulle rahu ei anna, oled juba teel. Ja see leht pole loodud selleks, et sind milleski veenda või millekski kohustada. See on olemas selleks, et olla sinu kõrval, kui teed oma esimesi samme – rahulikult, kiirustamata ja survet avaldamata. Täpselt nii kaua, kui sa ise soovid.
Järgmisel korral räägime sellest, mis muutub, kui oletada, et Jumal on siiski olemas. Ja miks see polegi nii hirmutav, kui tundub.