Küllap ei loe sa seda päris juhuslikult. Võib-olla sattusid siia uudishimust. Võib-olla seisid hiljuti mõne minuti kiriku vaikuses ja lahkusid tundega, mida ei osanud seletada. Või tahad lihtsalt aru saada, millest kogu see usujutt õigupoolest käib – ja kas selles võiks olla midagi ka sinu jaoks.
Eelmisel korral jäime pidama vaikse, peaaegu kohmetu küsimuse juurde: „Aga äkki selles kõiges siiski on midagi?” Täna astume sammu edasi ja kujutame lihtsalt ette: oletame, et Jumal on tõesti olemas. Mis siis muutub?
Sa oled siin. Võib-olla mõtled esimest korda tõsiselt millelegi, mille peale sa varem pole mõelnudki. Võib-olla sattusid sellele lehele peaaegu juhuslikult – või oled seda juba ammu otsinud, ise õieti teadmatagi, mida otsid. Kuidas ka poleks, miski tõi sind siia. Ja juba see on tähelepanu väärt.
Niisiis, sa võtsid südame rindu. Võib-olla läksid mööda ja tundsid soovi sisse vaadata. Võib-olla olid juba ammu tahtnud tulla, aga ei söandanud. Nüüd seisad ukse ees ja oled pisut nõutu: kas niisama üldse tohib sisse astuda? Mida seal tegema peab? Aga kui ma teen midagi valesti ja kõik pööravad pilgu minu poole?
Eelmisel korral vaatasime rahulikult ringi vaikses, peaaegu tühjas pühakojas. Ent varem või hiljem tekib soov tagasi tulla – siis, kui seal on ka teisi inimesi, võib-olla koguni jumalateenistusele. Koos selle sooviga tuleb tagasi tuttav ebakindlus: kuidas teiste seas käituda? Kas peab tegema kõike nii nagu teised? Aga kui tahaks kellegagi rääkida, kas siis võibki lihtsalt ligi astuda? Ja kas üldse peab midagi ette võtma või piisab sellest, kui seista pisut eemal ja mõelda?
Olemegi jõudnud oma väikese teekonna lõppu. Võib-olla oled juba mitu korda pühakojas käinud – seisnud vaikuses, vaadelnud toimuvat eemalt, ehk ka preestriga mõne sõna vahetanud. Ja kusagil sisimas on küpsenud vaikne, kuid visa tunne: sellest ei piisa. Tahaksid enamat kui eemalt sisse piiluda – tahaksid päriselt mõista. Saada selgust, millesse kristlased õigupoolest usuvad. Ja võib-olla ühel päeval ka ise sellest elust osa saada.