Niisiis, sa võtsid südame rindu. Võib-olla läksid mööda ja tundsid soovi sisse vaadata. Võib-olla olid juba ammu tahtnud tulla, aga ei söandanud. Nüüd seisad ukse ees ja oled pisut nõutu: kas niisama üldse tohib sisse astuda? Mida seal tegema peab? Aga kui ma teen midagi valesti ja kõik pööravad pilgu minu poole?

Võid kohe kergemalt hingata. Sisse astuda tohib. Pühakoda on avatud kõigile – usklikele, kahtlejatele ja neile, kes tahavad lihtsalt vaikuses olla. Keegi ei küsi uksel sinu „usupääset”. Ja usu, keegi ei silmitse sisenejaid, et nende vigu märgata – igaüks on siin oma palve või mõtetega. Esimest korda tulija muretseb märksa rohkem, kui põhjust oleks. Tegelikult ei pööra keegi sulle erilist tähelepanu.

Vali alustuseks vaikne aeg, mil jumalateenistust ei ole

Kui ikka veel pelgad, siis siin on lihtne soovitus: tule esimest korda siis, kui parajasti jumalateenistust ei peeta. Päeval, jumalateenistuste vahel, on pühakoda tavaliselt avatud ja peaaegu tühi. See on parim aeg rahulikult ringi vaadata ja mitte midagi karta – keegi ei oota ju, et oskaksid kõike „õigesti” teha. Jumalateenistuste kava on enamasti väljas sissepääsu juures või leitav siin lehel, nii et vaikse hetke leidmine pole keeruline.

Mida sel ajal teha? Peaaegu kõike, mida süda soovib. Istuda pingis ja vaikida. Jalutada aeglaselt ringi ning vaadata pühakoja sisustust. Süüdata küünal. Istuda, mõtiskleda ja linnakärast eemal hinge tõmmata. Võid proovida esimest korda elus oma sõnadega Jumala poole pöörduda – seda ei pea tegema valjusti, piisab mõttes öeldust. Ja kui sõnu ei tule, pole midagi katki. Ka lihtsalt vaikuses olemine on juba omamoodi palve.

Mida enda ümber märgata

Kui silmad pehme hämarusega harjuvad, märkad, et pühakojas pole asjad paigutatud juhuslikult: igal asjal on oma tähendus. Kõike pole vaja meelde jätta, kuid mõne esemega tasub tutvuda – siis pole ümbritsev enam nii võõras.

Kõige tähtsam on altar, mille poole kogu pühakoda on suunatud – laud hoone esiosas, väikesel kõrgendikul. Sellel pühitsetakse kõige olulisemat jumalateenistust, Missat. Altarit ümbritsev ala on muust ruumist eraldatud ja mõeldud jumalateenistuse pidamiseks, seepärast sinna niisama ei minda.

Kusagil läheduses näed tabernaaklit – väikest, sageli metallist ja kaunistatud kapikest. Selle juures põleb tavaliselt väike punane lamp. Usklike jaoks on see pühakoja kõige püham paik: seal hoitakse Armulauda ning punane tuluke annab märku, et Armulaud on seal. Paljud langetavad möödudes pea või laskuvad ühele põlvele. Nüüd tead, miks.

Peaaegu kindlasti näed ka krutsifiksi – ristilöödud Kristuse kujutist. See väljendab kristliku usu tuuma: Jumal on armastusest inimeste vastu jaganud nendega nii kannatust kui ka surma. Näed ka pühapilte ja -kujusid – Neitsi Maarja ja pühakute kujutisi. Nende ees on sageli küünlaalused: inimesed süütavad küünlaid, usaldades oma palved ja lähedased Jumala hoolde.

Seintel võid märgata neljateistkümmet väikest pilti – see on Ristitee, Kristuse viimase teekonna peatused. Sissepääsu juures on aga anum pühitsetud veega. Sisenedes kastavad usklikud sõrmed vette ja teevad ristimärgi – oma ristimise meenutuseks. Sina ei pea seda tegema. Aga nüüd mõistad selle liigutuse tähendust.

Ära pelga seda, et sa veel ei tea

Vahest kõige olulisem, mida sellest loost meelde jätta: sa ei pea midagi „oskama”. Kui ei tea, kuidas käituda, siis lihtsalt ole. Kui ei tea, mida kätega teha, lase neil rahulikult olla. Pühakoda pole koht, kus pead eksamit sooritama, ega rangete valvuritega muuseum. See on kodu, kus oled oodatud ka siis, kui astud sisse esimest korda ja seisad vaid viis minutit vaikides ukse lähedal.

Sageli juhtub just sellisel esimesel vaiksel külaskäigul midagi olulist. Mitte midagi vapustavat, vaid midagi vaevumärgatavat: korraga on rahulikum kui väljas tänaval. Hingamine muutub ühtlasemaks. Tekib kummaline tunne, nagu oleks keegi sind siin oodanud. Seda pole vaja sõnadesse panna – piisab, kui lased sel lihtsalt olla.

Kui oled kord nõnda pühakojas seisnud, tahad ehk tagasi tulla – siis, kui siin on ka teisi inimesi, võib-olla koguni jumalateenistusele. Ja siis tekib järgmine, üsna praktiline küsimus: kuidas teiste seas olla? Kas minna kellegagi rääkima, ehk preestriga? Või oleks esialgu parem lihtsalt eemalt jälgida ja mõelda?

Sellest räägime järgmisel korral – rahulikult ja kiirustamata.