Sa oled siin. Võib-olla mõtled esimest korda tõsiselt millelegi, mille peale sa varem pole mõelnudki. Võib-olla sattusid sellele lehele peaaegu juhuslikult – või oled seda juba ammu otsinud, ise õieti teadmatagi, mida otsid. Kuidas ka poleks, miski tõi sind siia. Ja juba see on tähelepanu väärt.

Alustame päris algusest – puhtalt lehelt. Sul pole vaja midagi ette teada ega juba uskuda, ammugi mitte olla „sobiv” inimene. Sa ei pruugi Kirikust, palvetest ega talitustest midagi teada ning see on täiesti normaalne. Kõik, kes tunnevad end praegu pühakojas koduselt, on kunagi seisnud täpselt seal, kus sina praegu. Otse lävel. Millestki aru saamata ja pisut peljates.

Ütlen kohe otse, sest just see hoiab paljusid tagasi: sul on täielik õigus siin olla. Selleks pole vaja luba, erilist põhjust ega „õiget” ajendit. Usu vastu huvi tundmiseks ei pea sugugi usklik olema. Ei pea kellegi mõõdupuu järgi „hea” olema. Ei pea isegi aru saama, milleks sul seda kõike vaja on. Piisab sellest, et sul pole millegipärast ükskõik.

Tõuke võis anda mis tahes. Igaühel on oma lugu ja kõik need lood on päris.

Mõne toob siia raske aeg – lähedase kaotus, haigus, lahutus või kurnatus, millest üksi enam välja ei tule. Kui pind kaob jalge alt, tõstab inimene vahel esimest korda pilgu üles.

Mõne toob siia hoopis rõõm – lapse sünd, armastus, nii suur õnn, et tahaks selle eest kedagi tänada. Aga korraga selgub, et polegi kedagi, kelle poole oma tänuga pöörduda.

Mõni läks lihtsalt mööda, vaatas pühakoja avatud uksest sisse – ja tundis äkki soovi sellesse vaikusse veidi kauemaks jääda, ise teadmata, miks.

Mõnda puudutas kohtumine inimesega, kes oli rahulik, helge ja uskus millessegi. Ja tekkis soov mõista, kust see temas tuleb.

Mõne puhul polnudki ühtki kindlat põhjust. Lihtsalt ühel päeval, keset tavalist elu, tärkas vaikne mõte: „Aga äkki polegi see kõik niisama? Äkki on selle taga midagi?” Ja see mõte ei andnud enam rahu.

Kui tundsid end kas või milleski ära, on tore. Aga kui sinu põhjus on hoopis teistsugune ja sellest siin juttu ei olnud, pole see sugugi vähem väärtuslik. Põhjusi on sama palju kui inimesi ning ükski neist pole „vale” ega liiga tühine. Ka pelk uudishimu on hea algus. Sellest saab alguse peaaegu kõik oluline elus.

Ja siin lävel seistes tasub teada veel üht. Seda, mis sind siia tõi, võib võtta tõsiselt, kui väike või ebamäärane see põhjus ka ei tunduks. Sa ei pea seda pelgaks juhuseks pidama ega end veenma, et see on „rumalus” või „pole minu tase”. Kristluses on vana, vaikne veendumus: harva on inimene see, kes esimesena Jumalat otsima hakkab. Sagedamini kutsub Jumal inimest vaikselt ning inimene alles hakkab sellele kutsele vastama, vahel ise mõistmatagi, millele. Nii et võib-olla pole huvi, mis tõi sind neid ridu lugema, lihtsalt sinu juhuslik tuju. Võib-olla on sind kutsutud.

Aga ärme rutta ette. Praegu pole vaja millessegi uskuda ega midagi otsustada, kellelegi midagi lubada. Pole vaja oma elu muuta, harjumustest loobuda ega „teiseks inimeseks” saada. Kõik see – kui see üldse juhtub – tuleb hiljem, omasoodu, kiirustamata ja surveta. Praegu piisab ühest: ära seda tärkavat huvi kohe maha suru. Anna sellele pisut ruumi. Luba endal teha üks väike samm, mis ei kohusta sind millekski.

Ja kõige esimene samm on lihtne ja inimlik. Lihtsalt tulla. Astuda pühakotta. Mitte selleks, et seal midagi „õigesti” teha, vaid et olla, ringi vaadata, seda vaikust hingata ja iseennast kuulata.

Ent just lävel haarab paljusid tuttav kohmetus: kas ikka tohib niisama sisse astuda? Mida seal sees teha? Aga kui ma teen kohe midagi valesti?

Sellest räägime järgmisel korral – rahulikult ja lihtsalt. Praegu aga: hea, et sa siin oled.