Eelmisel korral vaatasime rahulikult ringi vaikses, peaaegu tühjas pühakojas. Ent varem või hiljem tekib soov tagasi tulla – siis, kui seal on ka teisi inimesi, võib-olla koguni jumalateenistusele. Koos selle sooviga tuleb tagasi tuttav ebakindlus: kuidas teiste seas käituda? Kas peab tegema kõike nii nagu teised? Aga kui tahaks kellegagi rääkida, kas siis võibki lihtsalt ligi astuda? Ja kas üldse peab midagi ette võtma või piisab sellest, kui seista pisut eemal ja mõelda?
Ütleme kohe alguses, et poleks vaja muretseda: siin ei ole ühtainsat õiget vastust. Üks tahab kohe kellegagi rääkida, teisel on vaja pikalt eemalt vaadata – mõlemad võimalused on ühtviisi head. Keegi ei kiirusta sind tagant. Aga vaatame need ükshaaval läbi, et sul oleks kergem ja vabam olla.
Kui tahad lihtsalt vaadelda
See on täiesti loomulik ega ole ühestki teisest valikust halvem. Võid vaikselt sisse astuda, vabasse pinki istuda – esimesel korral tunnevad paljud end rahulikumalt tagapool, kust on näha, mida teised teevad – ja lihtsalt vaadata. Vaadelda, lasta kõigel endasse jõuda, mõelda. Sa pole kellelegi midagi võlgu: pole vaja kaasa laulda, vastata ega teiste liigutusi korrata.
Et vaatlemine pakuks sulle rõõmu ega teeks sind ärevaks, on siin mõned lihtsad pidepunktid. Pühakojas on kõige tähtsam hoida vaikust: siin räägitakse tasakesi või vaikitakse ning telefon tasub juba uksel hääletuks panna. Sobivad tavalised igapäevariided; erilisi rangeid nõudeid ei ole, riietus võiks lihtsalt olla tagasihoidlik. Keegi ei saada sind ukselt tagasi. Erinevalt õigeusu traditsioonist ei pea naised pead katma.
Jumalateenistuse ajal tõustakse püsti, istutakse ja vahel põlvitatakse, vastatakse preestrile ning lauldakse. Külalisele on soovitus lihtne: tee teistega kaasa, kui see tundub sulle loomulik, ja kui mitte, võid rahulikult istuda. Keegi ei oota esimest korda tulijalt, et ta kõike peast teaks, ega hakka sulle märkusi tegema.
Üht asja tasub siiski ette teada, et sa ei satuks segadusse. Missa lõpu poole lähevad usklikud üksteise järel ette Armulauda vastu võtma. Kui oled siin esimest korda ega ole veel Kirikus ristitud, ei ole vaja kaasa minna, vaid võid rahulikult oma kohale jääda. Selles pole midagi solvavat ega häbiväärset: Armulaua vastuvõtmine on teadlik samm, milleni jõutakse hiljem. Pühapildi või -kuju ees võid aga küünla süüdata millal tahes – see on vana ja ilus tava, vaikne palve, mis jääb põlema ka pärast sinu lahkumist.
Kui tahad preestriga rääkida
Nüüd sellest, mis teeb paljusid ehk kõige ebakindlamaks: kas preestri juurde tohib minna? Jah, muidugi tohib. Paljusid see üllatab, kuid preester ei ole kättesaamatu inimene nähtamatu piirde taga. Tema kutsumus ongi olla inimeste kõrval – ka nende kõrval, kes teevad alles päris esimesi samme.
Kõige lihtsam on tema juurde astuda pärast jumalateenistust, kui tal on juba vaba hetk. Võid lihtsalt tervitada ja öelda, et oled siin esimest korda, tunned huvi ja sul on küsimusi. Ütle seda oma sõnadega, ilma et otsiksid „õigeid” väljendeid. Kõnet pole vaja ette valmistada. Samuti pole vaja karta, et ütled midagi valesti. Esimest korda tulija üle tuntakse tavaliselt siirast rõõmu: just see, et inimene on julgenud teha esimese sammu, valmistabki Kirikus kõige rohkem rõõmu.
Kui möödaminnes rääkimine tundub ebamugav või tahaksid pikemalt ja kiirustamata vestelda, palu kohtumist mõnel teisel, rahulikumal ajal. Peaaegu kindlasti leitakse sulle selleks aeg. See on vist kõige lihtsam viis kõik oma küsimused ära küsida, tundmata, et pead kedagi kinni.
Võid ka lihtsalt mõelda
Ja kui sa veel ei taha kellegagi rääkida, on seegi täiesti hea valik. Mõnikord on kõige ausam mitte kiirustada. Tulla mitu korda, olla, vaadelda ja kõik vaikselt läbi mõelda. Anda endale aega. Usk ei ole võidujooks ning selle eest, et keegi teistest kiiremini „otsusele jõuab”, auhindu ei jagata. Palju tähtsam on, et iga samm oleks sinu enda oma, mitte kellegi survel astutud.
Nii et kas minna rääkima, vaadelda või mõelda – vali see, mis tundub sulle praegu kõige loomulikum. Kõik kolm ust on avatud ja igaühest pääseb edasi.
Kui aga oled mõnda aega pühakojas käinud ja mõelnud ning tunned, et sellest enam ei piisa ja tahaksid enamat, siis on võimalik astuda järgmine, juba teadlikum samm.
Sellest räägime selle sarja viimases loos – rahulikult ja survet avaldamata.