2025. aasta 8. mai õhtul tõusis Sixtuse kabeli kohale valge suits ja Püha Peetruse väljakul kõlasid iidsed sõnad: „Habemus Papam” – „Meil on paavst”. Seejärel kuulis maailm nime, mida keegi polnud oodanud: Robert Francis Prevost, Chicagost pärit ameeriklane, kellest sai Paavst Leo XIV. Esimest korda Kiriku ligi kahe tuhande aasta pikkuses ajaloos asus apostel Peetruse aujärjele Ameerika Ühendriikidest pärit mees. Ja sugugi vähem tähelepanuväärne pole see, et ta on ajaloo esimene Paavst Püha Augustinuse mungaordust.

Kõigi nende kõlavate „esimeste” taga on inimene, kelle teekond algas väga tagasihoidlikult. Ta sündis 14. septembril 1955 Chicagos pere kolmest pojast noorimana. Tema sõjaveteranist isa töötas õpetaja ja koolidirektorina, ema raamatukoguhoidjana. Mõlemad osalesid kogu hingega oma koguduse elus. Poiss kasvas raamatute ja usu keskel. Pärast ülikooli, kus ta õppis muide matemaatikat, tegi ta aga valiku, mis üllatas paljusid: 1977. aastal astus ta Püha Augustinuse ordusse ja sidus oma elu Kirikuga.

Misjonitöölt tulnud Paavst

Siit algabki kõige huvitavam – see, mis eristab teda pelgalt kabinetis töötavast kirikuametnikust. Noor preester saadeti misjonäriks Peruusse ning sellest riigist sai talle peaaegu kaheks aastakümneks teine kodumaa. Ta teenis vaestes kogudustes, õpetas preestriseminaris, mõistis õigust kirikukohtus ja juhendas noori vendi. Ta jagas lihtsate peruulastega nende raskusi, lootusi ja usku. Ta sidus end nendega nii tihedalt, et võttis aja jooksul ka Peruu kodakondsuse. Temast sai seal tõesti oma inimene.

See kogemus aitab tema juures mõista peaaegu kõike. Ta ei ole teoreetik, kes arutleb vaeste üle eemalt – ta on aastaid nende keskel elanud. Tema usk ei karastunud kabinetivaikuses, vaid igapäevases, vahel raskes hingekarjasetöös teisel pool maakera. Ka siis, kui talle usaldati üha vastutusrikkamaid ülesandeid – temast sai Peruu linna Chiclayo piiskop, seejärel Roomas piiskoppide ametisse nimetamisega tegeleva ametkonna juht ning viimaks kardinal –, jäi talle misjonäri süda.

Mida tähendab tema nimi

Uue nime valib Paavst endale ise ning see valik ütleb alati palju – selles peegeldub tema tulevase teenimise suund. Nimi Leo viitab enam kui sajand tagasi elanud Paavst Leo XIII-le. Too läks ajalukku suure dokumendiga, mis käsitles tööliste õigusi ja õiglust tööstusliku pöörde ajastul, mil maailm kiiresti muutus ning lihtne inimene jäi kaitsetuks. Seda nime valides andis Leo XIV justkui märku: ka praegu, uute kiirete muutuste, digitehnoloogia ja tehisintellekti ajastul, tahab Kirik taas seista inimväärikuse eest. Mitte masinate ega kasumi, vaid just inimese eest.

Esimesed sõnad

Kui ta esimest korda Püha Peetruse väljaku kohal rõdule astus ja enda ees rahvamerd nägi, oli tema esimene sõna „rahu”. „Rahu olgu teiega kõigiga.” Ta kõneles Kirikust kui ühisest kodust, mis ehitab sildu, mitte müüre, ning Jumalast, Kes armastab eranditult iga inimest. Tema juba piiskopina valitud juhtlause pärineb pühalt Augustinuselt: „Ühes – üks”. Mõte on lihtne ja sügav: inimesi on palju, me kõik oleme erinevad, kuid Kristuses oleme üks.

Mida ta meile tähendab

Võib küsida: mis on kaugel Roomal ja valges rüüs mehel pistmist meiega, väikese kogudusega Tallinnas? Seos on kõige otsesem. Paavst on kogu üleilmse katoliiklaste perekonna ühtsuse nähtav kese. Kui palvetame siin Eestis, palvetame osaduses temaga ja kõigi maailma katoliiklastega Peruust Filipiinideni. Ta on elav märk sellest, et me pole üksi ning meie väike kogudus kuulub millessegi tohutusse ja iidsesse.

Ja võib-olla polegi tema puhul kõige tähtsamad tiitlid ega see, milles ta on esimene, vaid inimene nende taga: keegi, kes on aastaid elanud kõige tavalisemate inimeste kõrval ning kõneleb maailmaga siiani rahu ja lootuse keeles. Sellise Paavsti eest ja koos sellise Paavstiga palvetab Kirik praegu.